Hea aeg

ELO KIIVET , arhitekt

Mis sel aastal hästi läks ja rõõmu tegi?

2020. aastale tagasi vaadata ja öelda midagi rõõmustavat on ootuspäraselt üsna keeruline. Kui juba midagi välja tuua, siis teeb rõõmu nn rohujuure sirgumine ilusaks tugevaks maltsaks ehk rahva kodanikuaktivistlik ruumihuvi kasvamine. Malts on siin loomulikult positiivses elujõulisuse ja mitmekesisuse kasvulava tähenduses, nagu on selgeks teinud sel aastal kureeritud elurikkus Tartu parkides.

COVID-19, ühiskonna sulgemine ja endasse sulgumine on toonud välja­teenitud tähelepanu alla avaliku ruumi kvaliteedi, olgu selleks rüselemine populaarsetel rabaradadel või kodulähedase õueruumi märkamine, vaibumatu ja kirglik metsapoleemika või iganädalased meeleavaldused IKE valitsuse ja kliimakriisi alase tegevusetuse vastu, tordiga ja ilma. Ka 2019/2020 inimarengu aruande (peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping) keskmes oli avalik ruum, Eesti ruumiline areng ja selle mõju heaolule. Teema viidi riigikogu saali ning seda eirata on raske, kuigi paljud sooviksid. Õnneks on appi tõtanud meemiminstrid ja pilditöötluse võlurid, kes teravmeelselt tõstatavad teravaid ruumiküsimusi.

Märtsis loodud ühismeedia konto mitte_tallinn tutvustab end nii: „Olen Tallinna linnapea Kõlvart teisest dimensioonist. Sain kiviga vastu pead ja hakkasin Tallinna linna normaalseks muutma.“ Tegu on leidliku lehega, kus võetakse ette mõttetu asfaltlaam või toruporno. Joonistades fototöötlusega välja praeguse ja parema lahenduse variandid näitab mitte_tallinn, kuidas saaks meie kõigi avalikku ruumi paremaks ja inimsõbralikumaks teha. Paralleel-Kõlvarti kõrval (3500 jälgijat Facebookis, 7300 Instagramis) askeldab arhitektuuripolitsei (4300 jälgijat Facebookis), kes kutsub üles mitte leppima ebaõnnestunud arhitektuuriga. See konto loodi küll juba 2017. aasta alguses, kuid tuule tiibadesse andis just sel aastal WordPressi veebiplatvormilt ühismeediasse kolimine. Mõlema kontode vedajad on moodsalt ja banksylikult jäänud anonüümseks, väikese Eesti kohta üllatavalt edukalt oma isikut varjanud ja võib-olla just seepärast nii vabameelselt kõike kommenteerivadki. Romantika- ja eklektikaihalejatele on loodud ka Facebooki grupp „Arhitektuurimäss – ei koledatele kastidele“ (1100 liiget), mille moto kuulutab „Muudame Eesti uue arhitektuuri jälle ilusaks!“. Tegijate sõnul sai arhitektuurimäss alguse Rootsist 2015. aastal, nüüdseks on liikumisel harud ka Soomes, Taanis, Norras ja Eestis. Kokku saavad nad uhkeldada ligikaudu 50 000 registreerunud liikmega.

Inimmõõtmelise linnaruumi eestkõnelejast ja rahvusvahelisest gurust Jan Gehlist inspireeritud teemaviite #linnadinimestele kõrvale on ilmunud haaksõna #voimatuvaidtallinnas (aitäh Mats-Laes Nuterile hea artikli ja pealkirja eest!*). Need on seotud eelkõige linnaliiku­vuse, jalgratturite jt mitteautojuhtide eluõiguse eestkõnelejate häältega ning küsivad, miks ei saa meie „unikaalses pealinnakeses“ teha seda, mida mujal maailmas edukalt kasutatakse. Ka telesaade „Laser“ on Marii Karelli vapral juhtimisel võtnud tegeleda ruumiprobleemidega. Saate tipphetk oli Tomati-Talvo ehk Tallinna transpordiameti asejuhataja Talvo Rüütelmaa septembrikuine naeruväärne etteaste, mis paljastas ka kõige teemakaugemale inimesele pealinna transpordiarendajate tõelise palge ehk täieliku ebapädevuse ja piinliku arrogantsuse. See pani alguse ka ratturilõksude velotuuridele ehk ühistele jalgrattasõitudele Tallinna murekohtades. Vaikselt on hakatud uskuma, et pikki aastaid väldanud vaibumatu kriitika pealinna avaliku ruumi ja selle kujundajate pihta ei olegi ainult „kampsunite“ ja puukallistajate luul.

Üldrahvalikku elevust tekitasid mitme eksklusiivse (sic!) projekti kõrval ERMi külje alla kerkivad elamud ja kommunismiohvrite memoriaali kõrvale plaanitav jalgpallihall. Kosta oli vastuhääli ka erialaringkonnast, mis võib viia omapärase pretsedendini: uue „väärtarhitektuuri“ ehk riigi esindusobjektide ümber nõutakse häiringuvaba tsooni ehk ehituskeeluala. Jääb vaid loota, et teravatele küsimustele – mis on linnaruumi rikastav?, kuidas ja kes seda otsustab ja loob? – jätkub vastuste otsimine.

* Mats-Laes Nuter, Võimatu vaid Tallinnas. – Sirp 24. VII 2020.